Haiguste tutvustused
Sigade tsirkoviirus
 
Sigade tsirkoviirus (STV) (ingl.k. Porcine circovirus – PCV) on paljude Euroopa ja Ameerika maade kodusigade populatsioonis laialt levinud Circoviridae sugukonda kuuluv väike DNA-viirus, mis on unikaalne oma üheahelalise DNA-ga ning millel on kaks alatüüpi: STV1 ja STV2. Neist STV1 ei põhjusta sigade haigestumist, vaid on pigem tuntud kui rakukultuuride saastaja rakulaborites. STV2 seevastu on üks sigadel esineva võõrutusjärgse multisüsteemse kurnatuse sündroomi (VMKS) (ingl.k. Postweaning multisystemic wasting syndrome – PMWS) tekitajatest. STV2-st rääkides on siiski oluline teada, et see viirus ilma kaasnevate patogeenide ja keskkonnategurite kaasabita ei pruugi loomadel mingit olulist haigestumist põhjustada. STV2 roll haigustekitajana muutub oluliseks siis, kui sigadel tuvastatakse VMKS.
 
Võõrutusjärgne multisüsteemne kurnatuse sündroom (VMKS)
VMKS-i diagnoositi Euroopas esmakordselt alles 1995. aastal Prantsusmaal, seega on tegemist üsna ’uue’ haigusega. Praeguseks ajaks on haigus tuttav juba enamuses Euroopa maadest. 
VMKS väljendub kliiniliselt 6-12 nädala vanustel sigadel, seega nagu nimigi ütleb, on see peamiselt võõrutusealiste ja võõrutusjärgsete põrsaste probleem. Viimasel ajal on sündroomi täheldatud ka nuumsigade hulgas. Sigadel tekib immuunsüsteemi kollaps ja nad muutuvad patogeenide märklauaks. STV2 tegutseb ja annab väljendunud kliinikat sageli just koos teiste haigustekitajatega nagu sigade respiratoor-reproduktiivsündroomi viirus (SRRSV), transmissiivse gastroenteriidi viirus (TGEV), mükoplasmad, sigade parvoviirus (SPV). Peale selle võivad VMKS-i avaldumist soodustada sigade pidamise erisused, nagu näiteks liiga varajane võõrutamine. Kliinilistest tunnustest esinevad VMKS-i puhul progresseeruv kaalulangus ja kurtumine, karvkatte tuhmumine, hingamisraskused, sageli esineb kollatõbe, vahel kõhulahtisust. Haigus ei allu antibiootikumiravile. Karjas võib VMKS-i kahtlustada siis, kui võõrutusjärgne põrsaste suremus ja kängumine ületab märkimisväärselt karjas varem esinenud vastavaid näitajaid. Võõrdepõrsaste suremus probleemsetes karjades võib ulatuda üle 20% (isegi kuni 40 %). Probleemi lahendamisele asudes, s.t. pidamis-, hügieeni- ja söötmistingimusi parandades, rangelt bioohutusnõudeid järgides, voorudevahelist korralikku deso tehes jne, on võimalik võõrdepõrsaste suremus viia jälle aktsepteeritavale tasemele (alla 5 %). 
 
Lahangul leitakse korjuse kurtumise tunnused. Sageli esineb interstitsiaalset kopsupõletikku, kusjuures see võib olla verine, kops ei lange kokku. Lümfisõlmed on tugevasti suurenenud (lümfadenopaatia), vahel võivad need olla tumepunase värvusega. Mao söögitorupoolses osas võib leida haavandeid, neerudes valgeid täppe, jämesooles katarraalset põletikku, rasvas seroosset atroofiat.
 
Mikroskoopilistest muutustest lümfoidorganites on kõige olulisemad depletsioon e. folliikulite "tühjenemine" lümfotsüütidest (depletion), histiotsütoos ning hiidrakkude olemasolu. 
 
Haiguse laboratoorsel diagnoosimisel on oluline, et lisaks STV2 olemasolu näitamisele looma organismis tehtaks uuringud ka histoloogiliste muutuste leidmiseks lümfoidorganites (lümfotsüütide kadumine koos granulomatoosse põletiku ja iseloomulike sulunditega). Seroloogiline uurimine antikehade tuvastamiseks vereseerumist ei anna soovitud tulemust, sest tõenäoliselt on STV2 Eesti seakarjades, nagu mujalgi Euroopas, laialt levinud ja see, et loomad on viirusega kokku puutunud ei anna alust diagnoosi panekuks. Eesti sigadel on STV2 vastaste antikehade olemasolu kindlaks tehtud 2003. aasta augustis Taani Veterinaarinstituudis uuritud sigade vereseerumites. Tol korral esines erinevatest maakondadest pärinenud kümnest juhuslikult valitud vereseerumist üheksas STV2 vastaseid antikehi. 
Käesolevaks ajaks on VTL valmis uurima sigade proove molekulaardiagnostiliselt STV2 nukleiinhapete tuvastamiseks organites ja/või vereseerumis ning histoloogiliselt ja immunohistokeemiliselt iseloomulike muutuste ja viiruse antigeeni tuvastamiseks organites. 
 
Proovide võtmine laboratoorseks uurimiseks.
Kõige olulisem on võtta proovid lümfoidorganitest, eelkõige ingvinaalsetest ja mesenteriaalsetest lümfisõlmedest ning põrnast, lisaks tonsillidest, niudesoolest (Peyeri naastud), tüümusest. Lümfoidorganid on kindlasti vajalikud histoloogilise ja immunohistokeemilise uuringu teostamiseks. Neist võetakse proovid ka viiruse DNA määramiseks polümeraasahelreaktsiooniga (PCR). STV2 DNA-d on võimalik määrata ka vereseerumist. Pneumoonia korral uuritakse immunohistokeemiliselt ka kopsukudet koos parabronhiaalsete lümfisõlmedega. Ühest karjast lahatakse ja uuritakse vähemalt 3 siga. 
 
VMKS-i diagnoosi panemine:
Kui karjas on avaldunud VMKS-i kliiniline pilt ning laboruuringutel leitakse vähemalt ühel uuritud sigadest nii iseloomulikud patoloogilised muutused lümfoidorganites kui ka haigustekitaja esinemine spetsiifilise värvingu või viiruse DNA avastamise alusel, siis võib diagnoosiks kirjutada: võõrutusjärgne multisüsteemne kurnatuse sündroom, sigade tsirkoviirus2 infektsioon.
 
VMKS histopatoloogiline diagnostika:
Histopatoloogiline leid:
Histoloogiline diagnoos põhineb lümfoidkoes sedastatavatel muutustel, millest 
on kõige olulisemad folliikulite "tühjenemine" lümfotsüütidest (depletion), histiotsütoos ning hiidrakkude ja inklusioonkehakeste olemasolu. Kaasuvalt esineb enamikul haigestunud loomadel granulomatoosne põletik erinevates organites, sagedamini kopsus, neerudes ja maksas. Kopsukahjustusi iseloomustab tüüpilistel VMKS-i juhtudel laialdane proliferatiivne ja histiotsütaarne/lümfohistiotsütaarne pneumonia ning hingamisteede epiteeli nekroos. Sageli esineb krooniline oblitereeruv erosiivne kuni nekrotiseeruv bronhiit ja bronhioliit.
Immunohistokeemilise uuringu tulemus väljendatakse järgnevalt:
1+  madal tabandumine
2+  mõõdukas tabandumine
3+  kõrge tabandumine
Kindlasti tuleks vahet teha sigade haigestumisel VMKS´i ja karja tabandumisel STV2-ga: 
karja tabandumisel STV2-ga on immunohistokeemilisel uurimisel kudede viirusega tabandumise aste madal (1+) ning histopatoloogilise leiuna on sedastatav vaid üks kolmest järgnevast muutusest lümfoidkoes: depletsioon e. folliikulite tühjenemine, histiotsütoos või hiidrakud.
 
Põrn, STV2 antigeen värvustunud punaselt. Immunohistokeemiline uuring.
 
Neerud, STV2 antigeen värvustunud punaselt. Immunohistokeemiline uuring.
 
Lümfisõlm, STV2 antigeen värvustunud punaselt. Immunohistokeemiline uuring.