Haiguste tutvustused
Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS)
Uuendatud 19.07.2019
 
VHS on ägeda kuluga lõhilaste viirushaigus. 
 
Tekitaja
Viiruslik hemorraagiline septsitseemia viirus (VHSV, nimetatakse ka Egtved viiruseks). VHSV on Rhabdoviridae sugukonda ja  Novirhabdovirus perekonda kuuluv RNA viirus. Viirusel tuntakse nelja genotüüpi (I-IV). Genotüübil I on viis alamtüüpi (Ia-Ie) ja genotüübil IV kaks alamtüüpi (IVa ja IVb). Enamus VHS puhanguid on põhjustatud genotüübi Ia poolt. Uuringute tulemusel on genotüüp Ia jagatud kahte rühma (Ia1 ja Ia2). Ia1 seostatakse Taani forellidelt isoleeritud VHS viirusega ja Ia2 mujalt Euroopast isoleeritud VHSV-ga. Eestis isoleeriti genotüüp Ia aastal 2011. 
Viiruse säilimine väliskeskkonnas sõltub keskkonnatingimustest (vee soolasusest, temperatuurist, orgaanilise aine hulgast vees, jms). On leitud, et näiteks 4°C juures võib viirus püsida nakkusvõimelisena kuni aasta.
 
Haigusest
Haigusele on vastuvõtlikud peamiselt lõhilaste sugukonna kalad nagu heeringas, siig, harilik haug, kilttursk, vaikse ookeani tursk, tursk, idalõhe, vikerforell, luts, jõeforell, kammeljas ja harjus.
VHS levib eelkõige otsese kontakti teel haigete kaladega. Kaudselt viirusega saastunud kalamarja, vee, põhjamuda, tiigiinventari ja eluskalaveokite vahendusel, kuid ka selgrootute siirutajatega (kala sooles ja sapipõies parasiteeriv ainurakne viburloom Hexamita truttae). 
Haiguse peiteperiood sõltub veetemperatuurist, kalade vanusest, viiruse kontsentratsioonist ja selle virulentsusest. Keskmiselt on see 7-15 päeva. Haigust esineb peamiselt kalade esimesel eluaastal sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10°C. Soodustavaks faktoriks on  vee temperatuuri järsud kõikumised. Kõrgematel temperatuuridel, üle 15°C, võib haigus muutuda latentseks ja raskesti diagnoositavaks. Kuid näiteks halbades tingimustes, ka 15-20°C juures, võib esineda kliiniliste tunnustega haiguspuhanguid. Haigusele on eriti tundlikud väikesed forellid, kelle suremus võib ulatuda kuni 100%ni. Haiguse läbipõdenud kalad omandavad immuunsuse ja enam teist korda ei haigestu. 
Haigustunnusteks on uimasus, naha tumenemine, punnsilmsus, lõpuste aneemia, liikumishäired (kala tiirleb ümber oma pikitelje), isutus, kõhu ümbermõõdu suurenemine ning uimede lagunemine. 
 
Lahangul võib täheldada:
täppverevalumeid lõpustel, siseorganites ja skeletilihastes;
neerude tagumise kolmandiku suurenemist;
maksa värvuse muutust (kollased laigud);
kahvatut sooltrakti;
verevalumeid rasvikul.
Eristatakse haiguse ägedat ja kroonilist vormi. Ägeda vormi korral leitakse verevalumeid lihaskoes, maks ja neerud on  väärastunud ning kalade suremus on suur. Kroonilise vormi korral esineb lõpuste aneemiat ja naha tumenemist. Samas selge piir kahe haigusvormi vahel puudub.
 
Levikust
Haigus on levinu kogu Euroopas. Eestis on VHS-i vikerforellidel diagnoositud aastatel 1982, 2002 ja 2011.
 
Labordiagnostika
Viiruse isoleerimine rakukultuuris ja identifitseerimine
RT-PCR
                                                               
Uuringud teostatakse Tartus Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (Kreutzwaldi 30).
 
Proovide võtmine laboratoorseks uuringuks
 
Lisainfo
Viroloogia-seroloogia osakond, telefon 7 386 111 või 50 66 687
Molekulaaranalüüsi osakond, telefon 7 386 121
Üldised kalade haiguste küsimused: peaspetsialist loomahaiguste alal Triin Tedersoo. Kontakt: telefon 738 6122 või 518 5383; e-post: triin.tedersoo@vetlab.ee