Haiguste tutvustused
Leptospiroos hobustel
20.juuni 2014
 
 
 
Leptospiroos on spiroheedi liigi Leptospira interrogans serovaride poolt põhjustatud nakkushaigus, mis on levinud kogu maailmas. 
 
Tekitaja
Haigustekitajad spiroheedid ehk spiraalikujulised bakterid võivad nakatada nii loomi kui inimest. Loomadest on vastuvõtlikud haigusele veised, sead, koerad, hobused, lambad jt loomaliigid. Nakkuse looduslikeks reservuaarperemeesteks ja peamisteks nakkusallikateks on närilised, kes eritavad leptospiirasid kogu oma eluaja.
Peamisteks serotüüpideks, mis põhjustavad hobuste haigestumist on Pomona, Grippotyphosa, Hardjo, Bratislava, Canicola ja Icterohaemorrhagiae.
 
Haigustekitaja püsimist ja levikut väliskeskkonnas soodustavad soe kliima ja niiske pinnas, mille pH on neutraalsele lähedane. Sellise soodsa väliskeskkonna olemasolul võivad leptospiirad püsida aktiivsetena ja nakatamisvõimelistena mitu nädalat. Kõige paremad leptospiirade säilimise kohad on niiske pinnas, seisvad veekogud, tiigid, pisemad veelombid, sood, kuid ka aeglasema vooluga jõed. Külmumisel, kuivamisel ja otsese päikesevalguse käes hävivad leptospiirad kiiresti. 
 
Haigusest
Kõige suurem oht nakatuda on kevadel, hilissuvel ja varasügisel. Hobune võib nakatuda otsese kontakti tagajärjel haige looma vere, uriini või kudedega. Haigustekitajad võivad tungida hobuse organismi läbi konjuktiivi ja limaskestade (silmade, nina ja suu kaudu) või läbi nahavigastuste. Kaudselt võib toimuda nakatumine, kui hobune sööb või joob leptospiiradega saastunud sööta ja vett. 
Peale nakatumist tungivad spiroheedid hobuse vereringesse, kandudes verega mitmetesse organitesse. Bakterieemia (bakterid veres) tekib 4-10 päeva peale nakatumist. Haiguse kulg oleneb looma immuunsusest ja leptospiirade virulentsusest. 
 
Kliinilised tunnused
Haiguse inkubatsiooniperiood võib kesta 2-20 päeva. Hobuste puhul kliiniline pilt avaldub suhteliselt harva. Enamasti põevad hobused leptospiroosi kas subkliiniliselt või areneb neil välja krooniline haigus. Olenevalt looma immuunsusest võib haiguse kulg olla ka väga äge. Kõige vastuvõtlikumad on noorloomad, kellel leptospiroos avaldub raskemini. Enamlevinud kliinilisteks tunnusteks hobustel on korduv uveiit ja sarvkesta hägusus (inglise keeles nimetatakse seda ka „moon blindness"), palavik, ikterus ning hemoglobinuuria. Immuunsüsteemi häire tõttu areneb hobusel uveiit, mis tekib tavaliselt 12+ kuud peale nakatumist. Lisaks võib see haigus põhjustada hobustel ägedaid respiratoorseid probleeme. Kindlasti ei tohi leptospiroosi unustada kui ühe diferentsiaaldiagnoosina respiratoorhaiguste diagnoosil.  
Nii nagu teistelgi loomaliikidel, võivad tiined märad aborteeruda, sagedased on surnultsünnid ja platsentiit. 
 
Diagnoos
  Seroloogiline uuring viiruse antikehade tuvastamiseks.
 
Uuringud teostatakse Tartus Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (Kreutzwaldi 30).
 
Lisainfo
Viroloogia-seroloogia osakond, telefon 7 386 106 või 7 386 111
 
Üldised hobuste haiguste küsimused: peaspetsialist loomahaiguste alal Triin Tedersoo
kontakt: tel: 738 6122;  mobiil: 518 5383; e-post: triin.tedersoo@vetlab.ee.