Haiguste tutvustused
Küülikute hemorraagiline haigus (rabbit haemorrhagic disease, RHD)
03.08.2016
 
Küülikute hemorraagiline haigus on väga nakkav, äge ja progresseeruva kuluga haigus, mis kahjustab eelkõige maksa, kuid ka teisi siseorganeid. Haigestuvad nii metsikult elavad, põllumajandusloomadena peetavad kui ka lemmikloomadena peetavad Euroopa küülikud (Oryctolagus cuniculus). 
 
Tekitaja
Perekonda Lagovirus kuuluv kalitsiviirus. 
Teatakse kahte küülikute hemorraagilise haiguse viiruse tüüpi: klassikaline RHD viirus ja hiljuti (2010. aastal) avastatud RHD viirus 2, lühendid vastavalt RHDV (ka RHDV1) ja RHDV2.
Samasse perekonda kuuluva teise viiruse (EBHSV) põhjustatud sarnaste tunnustega kulgevaid halljäneste haigusjuhtumeid on Euroopas esinenud alates 1970-80-ndatest aastatest.
 
Haigusest
Nakatuda võivad igas vanuses küülikud, kuid klassikaline RHDV põhjustab haigestumist ja suremust peamiselt täiskasvanud küülikutel, alla 2 kuu vanused pojad enamasti ei haigestu.
RHDV2 põhjustab haigestumist ja suremust juba alates 15. – 20. elupäevast. 
Haiguse peiteaeg on enamasti 1 – 3 päeva.
 
Üliägeda kulu korral surevad haiged loomad äkki ilma kliiniliste tunnusteta.
Ägeda kulu korral on loomad isutud, loiud, hingamine on kiirenenud, esinevad närvinähud (tõmblused, koordinatsioonihäired, pöörlemine). Võib esineda verise või vereseguse nõre eritumist ninast. Loomadel on palavik, enne surma langeb kehatemperatuur alla normaalse. Surm saabub ligikaudu 12 - 36 tunni pärast.
Kroonilise või alaägeda kulu korral on esineb limaskestade kollasus, isu vähenemine, kaalulangus ja loidus. Loomad surevad sageli 1-2 nädalat hiljem maksa funktsiooni häirete tõttu. 
 
RHDV-st tingitud haiguspuhangu korral esineb 5-10% küülikutel haiguse krooniline või subkliiniline vorm, RHDV2 korral põevad kroonilist või subkliinilist vormi suuremal hulgal loomadest.
Kui haigestuvad küülikud piirkonnas, kus haigust pole varem esinenud, on haigestumine sageli massiline ning suremus võib olla suur (80-90% RHDV ning 5-70% RHDV2 põhjustatud haiguse korral).
 
Haiguse läbi põdenud küülikud kannavad nakkust pärast kliiniliste tunnuste kadumist veel vähemalt neli nädalat. Sama viiruse tüübi vastu areneb välja immuunsus.
 
Viirus levib otsese kontakti teel nakatunud loomade väljaheidetega, samuti suu-,  nina- ja silmanõrega. Nakatumine toimub suukaudselt ning hingamisteede vahendusel. RHDV võib üle kanduda kontakti teel looduses elavate küülikute ja jänestega, saastunud  jalanõude ja riietega. Viirus võib püsida keskkonnas mitu nädalat. 
Nakkusallikaks võib olla ka sööt, mis on kogutud piirkonnast kus haigus esineb looduses elavatel küülikutel/jänestel, samuti kui kasutatakse desinfitseerimata puure, milles on peetud haigeid loomi. 
Viirust võivad levitada lihasööjad loomad, kes küülikuid murravad. Looduslikes tingimustes elavate küülikute seas võivad viirust edasi kanda ka verd imevad putukad. 
Jänesed võivad olla reservuaariks, kes kannavad viirust. Valgejänesed ja halljänesed ei ole tundlikud klassikalise RHD viiruse suhtes, kuid vastuvõtlikkuse kohta RHDV2 suhtes on vähe andmeid. RHDV2 põhjustatud haigestumist on seni leitud vähestel  jänese liikidel (korsika jänesel, kapi jänesel) ning 2016. aasta juunis diagnoositi Austraalias ka halljäneste populatsioonis. 
Viirus ei ole ohtlik inimestele, koertele ega kassidele.
 
Levikust
RHDV viirus identifitseeriti 1984. aastal, samal kümnendil diagnoositi haigust ka Euroopas, haigus on praeguseks Euroopas endeemiline. Eestis on viimane haigusjuhtum raporteeritud aastal 2002 (OIE Wahis).
Uus viiruse alatüüp RHDV2 leiti esmakordselt Prantsusmaal 2010. aastal, nüüdseks on see kiiresti levinud mitmetes Euroopa riikides.
Rootsis registreeriti RHDV2 põhjustatud haigus esmakordselt 2015. aasta juunis, Soomes 2016. aasta aprillis Helsingis surnud küülikutel, juulis esines küülikute haigestumisi ka Norras.
Austraalias kasutatakse RHD viirust küülikute kui kahjurite populatsiooni vähendamiseks.
Haiguse profülaktikaks (sümptomite ja suremuse vähendamiseks) kasutatakse vaktsineerimist. 
 
 
Diagnoosimine
Haiguse diagnoosimiseks on vajalikud laboratoorsed uuringud. Haigus põhjustab küülikutel tüüpilisi patoloogilisi muutuseid. Maksa nekroos ja põrna suurenemine on kõige iseloomulikumad muutused. Verevalumeid võib leida maksast, kopsudest, südamest ja neerudest. Diagnoos kinnitatakse elundite proovidest viiruse RT-PCR uuringuga
 
Diferentsiaaldiagnostiliselt välistatakse septitseemiline pastörelloos, mürgistus, ülekuumenemine, teised septitseemiaga kulgevad haigused, mille puhul esineb dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon. 
 
Haigus on Eestis registreerimiskohustuslik, haiguse kahtluse korral tuleb koheselt informeerida piirkonda teenindavat loomaarsti. 
 
Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis on võimalik teha pato-anatoomiline uuring (lahang), viiruse määramist  kohapeal ei toimu. Vajadusel ja eelneval kokkuleppel toimetatakse proovid uurimiseks koostööpartnerite laborisse.
 
Lisainfo
Bakterioloogia-patoloogia osakond, patoloogia labor. Tel 738 6123
Viroloogia-seroloogia osakond, viroloogia labor. Tel 738 6111
 
Kirjandus:
Rahvusvahelise Episootiate Büroo (OIE) koduleht: http://www.oie.int/
Austraalia invasiivsete loomaliikide uurimiskeskuse leht PestSmart Connect http://www.pestsmart.org.au/