Haiguste tutvustused
Lammaste enzootiline abort
10.04.2017
 
Tekitaja
Chlamydia abortus (varasem nimetus Chlamydophila abortus ning Chlamydia psittaci  
biotüüp/serotüüp 1). 
Klamüüdiad on obligatoorselt rakusisesed Gram-negatiivsed bakterid, mis paljunevad peremehe rakus unikaalse arengutsükliga, esinedes elementaarkehakese või retikulaarkehakese vormis. Elementaarkehake on haigustekitaja mittepaljunev vorm, mis vabaneb raku purunemisel ja võimaldab tekitajal edasi kanduda. Uude rakku sisenedes võtab bakter retikulaarkehakese vormi, millel puudub rakukest; selles vormis bakter kasvab ja paljuneb ning transformeerub raku suremisel taas elementaarkehakeseks. Elementaarkehakesed on tugeva kestaga ning resistentsed keemilistele ja füüsikalistele mõjudele ning võivad karjamaa keskkonnas eluvõimelisena püsida mitu päeva, külma ilmaga kauem.
Tekitaja tabandab sageli lambaid ja kitsi, harvem hirvi ja laamasid. 
Veised kannavad tekitajat enamasti asümptomaatiliselt, kuid võivad esineda ka sporaadilised abordid tiinuse viimasel trimestril, enamasti on osalevad infektsioonil ka teised klamüüdiate liigid.
Tekitajat leitud samuti küülikutel, hobustel, sigadel, merisigadel, hiirtel, kilpkonnadel ja madudel.  Nakatuda võivad ka inimesed.
 
Haigusest
Haigus tuuakse karja latentselt nakatunud utega, kes aborteerib esimese tiinuse lõppstaadiumis.  Abordi korral eritab loom enne loote väljutamist ligikaudu nädala ja pärast aborti 2 nädala jooksul suures koguses haigustekitajad emaka- ja tupenõre, platsenta ja aborteerunud loodetega, saastades karjamaad ja ümbritseva keskkonda.
Nakatumine toimub haigustekitajate neelamisel või hingates sisse aerosoole kontamineerunud keskkonnast.
Arvatakse, et nakatumise järgselt paikneb tekitaja esialgu tonsillides, seejärel kantakse vere ja lümfiringega teistesse organitesse. Haigus väljub latentsest staadiumist tiinuse ajal, mil tekib bakterieemia ning platsenta nakatub. Sekundaarse infektsioonina nakatub loode, nekrootilised kolded esinevad enamuses loote kudedes, õndla- ja mesenteriaalsed lümfisõlmed on suurenenud.
Karja nakatumisel kulgeb haigus esimesel aastal tavaliselt üksikute abortidega, edasi tekib abortide laine, mil kuni 35% uttedest aborteerib tiinuse viimase kolme nädala jooksul või toimuvad enneaegsed poegimised, mil sünnivad surnud või nõrgad talled. Abordi järgselt areneb uttedel kaitsev immuunsus, endeemiliselt nakatunud karjades aborteerib aastas 5-10% uttedest. Nakatunud emasloomast sündinud ja ellu jäänud utetalled võivad esimese tiinuse ajal nakatuda.
Kui uted nakatuvad tiinuse alguses, esinevad tiinuse hilises järgus (viimasel 2-3 nädalal) abordid, surnultsünnid ning nõrkade ja madala sünnikaaluga tallede sünd, kes surevad esimestel elupäevadel. Utel võib tekkida päramiste peetus. Kui uted nakatuvad tiinuse eelviimasel kuul, siis areneb tavaliselt latentne infektsioon ning uted paistavad tervetena kuni järgmise tiinuseni, mil tekivad abordid.
Korra aborteerinud uttedel ei teki järgmiste tiinuste ajal enamasti aborte ning tekitajat ei esine ka platsentas ja tupeeritistes. Siiski võib immuunsuse tase varieeruda ning osad uted eritavad haigustekitajaid inna ajal kuni kolme aasta jooksul. Krooniliselt nakatunud  lammastel võib esineda püsiinfektsioon endomeetriumi rakkudes ning tekitaja võib erituda innalimaga.
Kliinilisi haigustunnuseid utel enne aborti enamasti ei esine, samuti on harv hilisem haigestumine, päramiste peetus ja metriit. Punakaspruun nõrevool võib olla nähtav mitme päeva jooksul pärast aborti või sündi, kuid utt näib üldiselt tervena.
Levikust
Uttede enzootiline abort on levinud üle maailma. Viimastel andmetel pole haigust leitud Norras, Austraalias ja Uus-Meremaal.
 
Diferentsiaaldiagnoos
Toksoplasmoos, kampülobakterioos, Q-palavik, salmonelloos, listerioos
 
Diagnoosimine
Uuritakse koe- ja organproove PCR meetodil. 
Seroloogiline uuring antikehade esinemisele (paarisseerumid)
 
Haigestunud loomade ja proovide käsitlemisel kasutada zoonootilise ohu tõttu ettevaatusabinõusid!