Haiguste tutvustused
Paratuberkuloos
10.01.2018
 
Paratuberkuloos (John’i haigus) on mäletsejate krooniline granulomatoosne enteriit, mida veistel iseloomustab püsiv kõhulahtisus, progresseeruv kaalulangus ja  kurnatus. Kitsedel ja lammastel enamasti kõhulahtisuste ei esine, haigus väljendub peamiselt kõhnumisena pärast teist eluaastat. Haigus esineb kodu- ja metsmäletsejalistel.
  
Tekitaja
Mycobacterium avium subspecies paratuberculosis (MAP) bakterid on Gram-positiivsed happekindlad kepikesed, mis on vastupidavad väliskeskkonnas, karjamaal võivad püsida enam kui aasta eluvõimelisena.
 
Haigusest
Enamasti siseneb haigus karja subkliiniliste haiguskandjatega.
Eritumine haigete või subkliiniliselt nakatunud loomade roojaga, harvem kolostrumi ja piimaga. Nakatumine toimub keskkonnast haigustekitajaid neelates. 
Vasikatel toimub esmane nakatumine nakkust kandva lehma piimaga, või haige veise roojaga kokku puutudes.
Nakkus levib ka vertikaalselt (emalt lootele, spermaga). 
Varased muutused lokaliseeruvad peensoole limaskesta seinas ja selle piirkonna lümfisõlmedes, haiguse progresseerudes tekivad muutused teistes soole osades ja mesenteriaalsetes lümfisõlmedes. Tekitajat esineb kahjustunud piirkondades ja haiguse süvenedes kõigis organites. Soolekahjustuse tõttu on häirunud valgu ainevahetus, mistõttu haigetel lihased kõhetuvad. Kliinilisteks tunnusteks on progresseeruv kõhulahtisus, mis on enam väljendunud veistel, väikemäletsejalistel esineb harvem.
Kliinilised tunnused ilmnevad tavaliselt noorematel täiskasvanud loomadel, kuid võivad avalduda üle 1 aasta vanustel loomadel igas vanusegrupis, veistel sagedamini üle 2 aasta vanuselt, lüpsilehmadel 3-5 aastaste vanusegrupis.
Nakatumisele järgneva mõne nädala jooksul algab peensoole limaskestas MAP paljunemine ning sõltuvalt indiviidi loomulikust resistentsusest  infektsioon kas elimineeritakse või jääb loom terveks, kuid kannab nakkust edasi. Esmalt areneb rakuline immuunsus, seerumiantikehad tekivad hiljem, antikehad võivad esineda ka nakkusest tervenenud haiguskandjatel.
Immunoloogiliselt esineb haigus kahe erineva vormina: 
pautsibatsillaarne ehk tuberkuloosne vorm, mille puhul on intensiivne rakuline immuunvastus ning veres tsirkuleerivate antikehade tase on madal;
multibatsillaarne ehk lepromatoosne vorm, mille puhul on kõrge tsirkuleerivate antikehade tiiter ning vähene rakuline immuunvastus MAP antigeeni vastu.
Seroloogiliselt positiivseid asümptomaatilisi loomi avastatakse enam multibatsillaarse kui pautsibatsilaarse haiguse vormi korral.
Veistel on haiguse alguses pautsibatsillarne faas, mis haiguse arenedes muutub multibatsillaarseks faasiks.
 
Levikust
Levik on globaalne. Paljudes riikides on kontrollprogrammid. Haigus on majanduslikult oluline ka kitsekasvatustes ja lambakasvatustes 
Eestis on leitud MAP haigustekitajaid bakterioloogiliste või antikehasid seroloogiliste uuringute käigus.
Seropositiivseid tuvastatakse igal aastal veiste ning loomaaiasõraliste seas. Tekitajat on veistel tuvastatud 2003, 2007, 2011 ning 2017. aastal.
 
Diagnoosimine

Indiviidi tasandil kliiniliselt haigel loomal - kliiniliste haigustunnuste põhjal ja bakterioloogilise uurimise käigus.
Lahangul on soolesein on paksenenud, mesenteriaalsed lümfisõlmed enamasti suurenenud ja turses. Kitsedel ja lammastel avastatakse sageli mesenteriaalsetes lümfisõlmedes ning sooleseinas kaseoosseid või kaltsifitseerunud koldeid.
Karja tasandil subkliiniliste infektsioonide diagnoosimine karjas - seroloogiline uuring ning bakterioloogiline uuring
Laboratoorne diagnoosimine
Kliinilise haigestumise korral
Elusloomadel vereproovi seroloogiline uuring ning roojaproovi bakterioloogiline uuring.
Hukkunud loomadel võetakse muutunud sooleosad, lümfisõlmed, tükid organitest (maks, põrn).
Karja tasandil uuringud
Seroloogiline seire (ELISA), seropositiivsetel roojaproovi bakterioloogiline uuring.
Kuna ükski test pole 100% tundlik või spetsiifiline, võetakse proovid 6-12 kuulise intervalliga, et karjast avastada subkliinilised haiguskandjad.
 
Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis on võimalik teha patoloogis-anatoomiline uuring, histoloogiline uuring, bakterioloogiline uuring tekitaja tuvastamiseks ning seroloogiline uuring ELISA meetodil tekitaja vastaste antikehade määramiseks.
 
Zoonootiline risk
Inimestel esineva kroonilist granulomatoosset enteriiti põhjustav Crohni haiguse puhul on isoleeritud sama tekitajat, kuid zoonootilist potentsiaali on vähe uuritud ja tõendatud.
 
Lisainfo
Bakterioloogia-patoloogia osakond, bakterioloogia labor. Tel 7 386 120
Viroloogia-seroloogia osakond, seroloogia labor. Tel 7 386 106
 
Kirjandus:
Rahvusvahelise Episootiate Büroo (OIE) koduleht: http://www.oie.int/