Veiste spongiformne entsefalopaatia (BSE, "hullu lehma tõbi")

28.07.2020

BSE on transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate (TSE) hulka kuuluv haigus, mis tabandab eelkõige looma aju, tekitades seal hulgaliselt väikseid iseloomulikke kahjustuskoldeid, mille tulemusena loom lõpuks sureb. Teised tuntumad TSE haigused on skreipi lammastel, hirvlaste krooniline kurtumustõbi (Chronic Wasting Disease, CWD), naaritsate nakkav entsefalopaatia ja Creutzfeldti-Jacobi tõbi inimesel. 

Tekitaja
Haiguse põhjustajaks ning nakkuse ülekandefaktoriks on prioon ehk nakkuslik valgumolekul, mis kahjustab looma kesknärvisüsteemi ja lümfisõlmi. Prioonid on väga vastupidavad keskkonnatingimuste ja keemilistele ainete suhtes. Haigust põhjustav valguosake on võimeline ületama liikidevahelist barjääri, kohanema uue organismiga ning põhjustama haigestumist. Inimeste Creutzfeldti-Jacobi tõve põhjustajaks peetakse BSE-d. Inimese nakatumine toimub veise närvikude sisaldavate toiduainete söömisel ning päriliku eelsoodumuse olemasolul. BSE tekitaja inimesele ülekande riski vähendamiseks hävitatakse haiguse ülekandumiseks olulisemad organid ja koed (veistel mandlid, seljaaju, kolju, aju, silmad, soolestik, soolekinnisti ja selgroolülid (v.a. sabalülid)). Lammaste ja kitsede puhul lisandub loetellu põrn. Vältimaks tapmise ajal närvirakkude sattumist looma vereringesse on keelustatud loomade hukkamine tapamajas varda viimisega koljuõõnde ja seljaajju.

Haigusest
BSE levib peamiselt haigustekitajat sisaldava sööda söömisel. Täielikult ei ole välistatud ka nakkuse levimine emasloomalt järglasele. Haiguse inkubatsiooniaeg on vähemalt kaks aastat, kui võib ulatuda kümne aastani. 2001. aastast alates on igasuguse loomse valgu kasutamine mäletsejaliste söötades keelatud (v.a piim/piimatooted ja muna/munatooted). BSE-le on iseloomulik aeglane kulg. Haigustunnused võivad ilmneda alles mitu aastat pärast looma nakatumist. Enamusel haigetest loomadest kulgeb nakkus ilma iseloomuliku haiguspildita. Iseloomulikumateks tunnusteks on muutused looma käitumises (erutuvus, närvilisus, kartus, agressiivsus). Võib täheldada hammaste krigistamist, kõrvade ebaloomulikku liikumist, suurenenud süljevoolust, naha või mokkade värisemist. Haigetel loomadel täheldatakse liikumisraskusi. Pärast haigustunnuste avaldumist loomad surevad. BSE ei ole ravitav. 

Levikust
BSE „kodumaaks“ võib pidada Suurbritanniat, kust haigus levis elusloomade ja lihakondijahuga edasi Belgiasse, Taani, Prantsusmaale, Saksamaale, Iirimaale, Itaaliasse, Hollandisse, Portugali, Hispaaniasse ja Šveitsi. Üksikjuhtumeid on esinenud Soomes, Poolas, Sloveenias, Slovakkias, Tsehhimaal, Jaapanis, USA-s.
Eestis ei ole haigust diagnoositud. 

BSE on teatamiskohustuslik haigus, nii loomapidaja kui loomsete saaduste käitleja on kohustatud teavitama BSE kahtlasest loomast vastava piirkonna volitatud veterinaararsti või veterinaarjärelevalve ametnikku.

Diagnoos
Laboratoorselt uuritakse surnud loomade ajukude. Haigust ei ole võimalik laboratoorselt diagnoosida elusloomadel.

Proovide võtmine laboratoorseks uuringuks vt. proovivõtujuhend

Uuringud teostatakse Tartus Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (Kreutzwaldi 30).

Lisainfo
Viroloogia-seroloogia osakond, telefon 738 6111 või 50 66 687 
Bakterioloogia- patoloogia osakond. Info telefonil 738 6123