Leptospiroos koertel ja kassidel

Uuendatud 12.08.2020

Leptospiroos on erinevaid loomaliike ja inimesi tabandav bakteriaalne zoonoos (haigus, mis võib loomadelt inimestele edasi kanduda ja vastupidi). Tegemist on ohtliku ja teatamiskohustusliku loomataudiga. Haigus ilmneb peamiselt neeru- ja maksapõletikuna. Lisaks võib haigus põhjustada aborte, surnultsünde ja septitseemiat.


Haigustekitajast
Leptospiroos on spiroheedi liigi Leptospira interrogans serovaride poolt põhjustatud nakkushaigus. Inimene on vastuvõtlik kõigi koduloomadelt isoleeritud serovaride suhtes. Kasside ja koerte leptospiroosi haigestumise seisukohalt on olulised neist kaheksa (vt tabel 1).
Eestis on nakkuse looduslikeks reservuaarperemeesteks ja peamisteks nakkusallikateks närilised, kes eritavad leptospiirasid kogu oma eluaja. Samuti võivad haigusest tervistunud loomad jääda nakkuse eluaegseteks kandjateks ja levitajateks.
 
Tabel 1.

Nakatumine
Nakatumine toimub alimentaarsel teel (leptospiiradega nakatunud looma uriiniga saastunud vee või sööda söömisel) või haigustekitajatega saastunud vedelike sattumisel limaskestadele või nahavihastustele. Haigus kandub üle ka suguliselt ja transplatsentaarselt.
Peale haigustekitaja tungimist organismi, liiguvad haigustekitajad vereringesse kus nad kiiresti paljunevad. Vereringega kanduvad nad teistesse organitesse (neerudesse, maksa, põrna, närvisüsteemi, silmadesse) ja suguteedesse. Mitmed serovarid toodavad hemolüsiine ja muid valgulisi tsütotoksiine, mis vallandavad hemolüüsi ja põhjustavad hemoglobinuuriat.
 
Kliiniline pilt
Haigestumist mõjutavad looma tervis ja immuunseisund. Kliinilised tunnused koertel on: palavik, polüuuria, polüdipsia, veriroe, hematuuria, ikterus, eesmine uveiit, meningoentsefaliit ja abordid. Neist sagedasemateks on polüuuria, polüdipsia ja hematuuria. Serovarid canicola ja grippotyphosa põhjustavad koertel enamasti neerupõletikke ja serovarid icterohaemorrhagiae ja pomona maksainfektsiooni. Neerupõletiku sümptomiteks on palavik, väsimus, suurenenud janu, suupõletikud, oksendamine ja kõhuvalu. Halvimal juhul lõpeb neerude talitlus ja loom sureb. Maksapõletiku sümptomiteks on palavik, naha ja limaskestade kollasus, oksendamine, suurenenud janu, mõningane verejooks suu limaskestal ja silmade sidekestal. Haigus levib kiiresti ja surm võib järgneda mõne tunni jooksul peale sümptomite ilmnemist. Kutsikatel alla 6. elukuud on täheldatud, et olenemata serovarist, põhjustab leptospiroosi haigestumine neil maksainfektsiooni. Enamus koerte haigestumisi on subkliinilised või kroonilised.
 
Kassidel esineb leptospiroosi kliinilisse vormi haigestumist väga harva. Leptospiirad võivad kahjustada kassi silmi (uveiit), neere, maksa, suguelundeid ja kesknärvisüsteemi.
 
Diagnoosimine
Positiivne diagnoos põhineb antikehade leiul ja antikehade tiitril. Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis määratakse mikroaglutinatsioonreaktsiooni (MA) abil leptospiiravastaseid antikehi ja serovare. MA- reaktsioonil määratakse nii IgM kui IgG antikehad. IgM antikehad ilmuvad verre 6.-12. nakkuspäeval ja IgG antikehad 2-3 nädalat peale haigestumist.
 
Laboruuringute tulemuste hindamine
Puudub ühene seisukoht, kui kõrge peab antikehade tiiter olema, et kinnitada leptospiroosi diagnoosi. Madal antikehade tiiter ei välista alati leptospiroosi nakkust. Samas ka ägeda haigestumise korral võib antikehade tiiter madal olla, nii ka püsinakkust kandvatel loomadel.
Soovitav on uurida vereproove paarisseerumitena, s.t. esimene proov võtta kohe haigestumise algul ja teine proov 7-10 päeva peale haigestumist. Sellisel juhul on ägeda nakkuse korral täheldatav antikehade mitmekordne tõus vereseerumis (kuni 4 korda kõrgem tiiter).
Diagnoosimist raskendab varasem vaktsineerimine leptospiroosile, sest see põhjustab samuti antikehade tiitri tõusu veres. Vaktsineerimisega saavutatakse suhteliselt madal tiiter 1:100 kuni 1:400, mis püsib 1-3 kuud peale vaktsineerimist. Kuid on ka loomi, kellel peale vaktsineerimist tekib kõrgem antikehade tiiter, mis püsib ≥6 kuud. Seetõttu tuleb ühekordse seroloogilise uuringu põhjal diagnoosi panekul ettevaatlik olla. Alati tuleb arvesse võtta loomal esinevaid kliinilisi tunnuseid ja eelnevaid vaktsineerimisi.
 
Näiteks kui on olemas leptospiroosile omased kliinilised tunnused ja teostatud on vaktsineerimine kolm kuud tagasi, seroloogiliste uuringute tulemusel on leitud antikehade tiiter 1:800 kuni 1:1600, siis on suur tõenäosus leptospiroosi nakkusele.
 
Haigustekitaja levik
Haigustekitajad on levinud mõõdukalt sooja kliimaga piirkondades. Eesti tingimustes haigestuvad loomad leptospiroosi peamiselt suvel ja sügisel. Oluline on meeles pidada, et kroonilist nakkust põdevad loomad võivad kuid kuni aastaid haigustekitajaid uriiniga levitada.
 
Vaktsineerimine
Eestis on registreeritud vaktsiinidega võimalik saada kaitse L. icterohaemorrhagiae, L. canicola ja L. grippotyphosa vastu. Immuunsus saavutatakse nende serovaride vastu, mida vaktsiin sisaldas. Meie labori andmetel on koertel tõusnud haigestumiste arv ka teiste serovaride, nagu L. pomona ja L. bratislava poolt põhjustatud leptospiroosidesse.
Vaktsiinid tagavad kaitse 6-8 kuuks. Kõrgema nakatumise riski korral soovitatakse koeri vaktsineerida kaks korda aastas. 
 
Kassidele pole vaktsiine välja töötatud.
 
Diagnoos
Positiivseks loetakse proovid, mille antikehade tiiter on ≥1:100.

Uuringud teostatakse Tartus Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (Kreutzwaldi 30).

Proovide võtmine laboratoorseks uuringuks vt. proovivõtujuhend


Lisainfo
Viroloogia- seroloogia osakond, telefon 738 6106
 
Kasutatud kirjandus: 
Loomaarstlik ringvaade 
http://www.vetnext.com/search.php?s=aandoening&id=73056042784%20166 
http://www.peteducation.com/article.cfm?c=2+2102&aid=454 
http://www.toometikliinik.ee/upload/fck/Sugisel-voib-koeri-kimbutada-salakaval-leptospiroos.pdf 
http://www.merckmanuals.com/vet/generalized_conditions/leptospirosis/overview_of_leptospirosis.html