Usaldusväärne partner toidukäitlejale ja loomaomanikule

Antibiootikumitundlikkuse määramine

Selleks, et vältida mikroobidel resistentsuse arengut ja levikut, uuritakse raviskeemi koostamisel tõvestavate mikroobide ravimitundlikkust.

Sellise uuringu eelduseks on bakterioloogilisel uuringul isoleeritud ja identifitseeritud baktertüve puhaskultuuri olemasolu: laborist tuleb tellida nii bakterioloogiline uuring (vajadusel valida sobiv kultiveerimise/isoleerimise meetod või kirjeldada haigustunnuseid või panna kirja haigus, mis diferentsiaaldiagnostiliselt arvesse tuleb või bakteri nimetus, mille osalust infektsioonis haiguse kliinilise pildi järgi kahtlustatakse) kui ka antibiootikumitundlikkuse määramine. Kui haigustekitajat isoleerida ei õnnestu, pole ka antibiogrammi võimalik teha.

Antibiootikumitundlikkuse fenotüübiliseks määramiseks võib kasutada järgmisi viise:

  • Stafülokokkide puhul beeta-laktamaastest - negatiivse tulemuse korral saab raviks kasutada penitsilliinirea antibiootikume. Positiivse tulemuse korral võib tekkida vajadus määrata ka antibiogramm.
  • Diskdifusiooni test – kiire semikvantitatiivne test.
  • Minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC, ka MIK) määramine. VTL-s kasutatakse puljonglahjenduste meetodit ning kommertsiaalseid mikrotiiterplaate. Tegemist on kvantitatiivse meetodiga, mil tulemusena väljendatakse ka ravimi kontsentratsioon mg/L, mille puhul bakterite kasv pidurdus.

Genoomi tasemel uuringuid tehakse vajadusel, kuid mitte rutiinsete uuringutena.

Antibiootikumide kontrollimatul kasutamisel loomakasvatuses on oht antimikroobse resistentsuse (AMR) tekkeks, millena mõistetakse mikroobide (viiruste, bakterite, seente ja algloomade) võimet muutuda vastupanuvõimeliseks neile seni toiminud antimikroobsetele ainetele.

Antibiootikumiresistentsuse korral ei toimi nakkushaiguste raviks seni kasutatud antibiootikumid  patogeensetele mikroobidele ning infektsiooni süvenedes võib tekkida oht selle progresseerumiseks ja surmlõppeks. Et ka tulevastel põlvedel oleks infektsioonide ravimiseks toimivaid antibiootikume, tuleb nende kasutamisse suhtuda väga vastutustundlikult, et antibiootikume kasutaks vaid kindlate näidustuste korral.

Antimikroobne resistentsus (AMR) on üleilmne probleem, kuna mikroobid esinevad kõikjal ning ülimalt oluline on piirata AMR-i edasist arengut. Antibiootikumiraviga kaasneb alati ka resistentsete mikroobipopulatsioonide teke ning nende edasine levik. Antibiootikumidele tundlikud mikroobid võivad muutuda resistentseteks kas mikroobi mutatsiooni või teistelt  mikroobidelt (ka normaalmikrofloorasse kuuluvate) üle kandunud resistentsusgeenide tõttu. Resistentsed bakterid võivad levida ühelt organismilt teisele kas otseselt või kaudselt resistentsete bakteritega saastunud toidu tarbimisel.

Antibiootikumide väärkasutamine loomakasvatuses ja lemmikloomadel suurendab ohtu resistentsuse tekkeks. Resistentsete mikroobide reservuaariks võivad olla nii loomad, inimesed kui ka keskkond. Teatud juhtudel võivad mikroobid olla multiresistentsed ehk samaaegselt esineb resistentsus mitme antibiootikumirühma suhtes.

Seega peab antibiootikumide kasutamine olema loomade ja inimeste ravis põhjendatud ja kriitiliselt elutähtsaid antibiootikume tuleks põhjendatult kasutada ainult inimeste ravis.

Juhendmaterjal veterinaarravimite kasutamise kohta

Antibiootikumiravi juhend produktiivloomade, kodulindude ja kalade raviks - 2020. a