Usaldusväärne partner toidukäitlejale ja loomaomanikule

Ehhinokokk-paelussid

Ehhinokokoosiks nimetatakse ehhinokokk-paelusside põhjustatud haigust. Vastavalt tekitaja liigile eristatakse alveolaarset ehhinokokoosi ja põistanghaigust ehk hüdatidoosi.

Tekitajad
Ehhinokokk-paelussid (Echinococcus spp) on väikesed, mõne millimeetri kuni paari sentimeetri pikkused parasiidid. Paelussidele omaselt on neil elu jooksul kaks peremeest – vaheperemees vastse ja lõpp-peremees täiskasvanueas. Zoonootiliselt olulised parasiidid, kuna parasiidimunadega nakatumisel võivad ka inimesed haigestuda. Tapaloomade maksas ja kopsus parasiteerivad ehhinokokipõite kaudu nakkus inimesele üle ei kandu.
Olulisemad liigid:

  • Alveokokk-paelussid (teadusliku nimetusega Echinococcus multilocularis), keda peetakse vaheperemeestele üldiselt ohtlikumaks kui teisi ehhinokokiliike.
  • Põistang-paelussid, kellel on uuema taksonoomia järgi mitu liiki, kuid kuna nende areng on sarnane, käsitletakse neid koondnimetuse all põistang-paeluss (Echinococcus granulosus).

Levik
Ehhinokokk-paelussid on mitmetes Euroopa piirkondades väga levinud ning esinevad ka Eestis.
Eestis on teada kahe ehhinokokiliigi esinemine – alveokokk paelussiga on nakatunud ligi 30 % meie rebasepopulatsioonist. Alveokokk-paelussi looduslikke vaheperemehi, pisinärilisi ei ole Eestis uuritud, kuid 2018. aasta sügisel kütiti Kose kandis üks nakatunud kobras. Lisaks alveokokk-paelussile esineb Eestis põistang-paelusside nakkust, mis on kindlaks tehtud hundil ja Tartu linna koertel ning tsüste on leitud põdral ning metskitsel. Kuigi nii koerlased kui uluksõralised võivad nakatuda ka alveokokk-paelussiga on Eestis tuvastatud neil vaid põistang paelusside nakkust Seni on Eestis tehtud vaid üks koeri hõlmav uuring, mis viidi läbi Tartu linnas. Ei ole teada, kuidas levib parasiit koerte populatsioonis ning kes on koertel esineva põistang-paelussi vaheperemees.

Epidemioloogia
Inimesele on tõsiseks alveokokk- ja põistang-paelussi nakkusriskiks koerad, kellele antakse harva ussirohtu, kuid nad saavad liikuda looduses ja süüa närilisi, ulukite või tapetud koduloomade siseelundeid. Koerte soolestikus elavad paelussid toodavad mune, mis kantakse väljaheidetega keskkonda või jäävad kinni koerte karvadesse. Uuringud on näidanud, et enim parasiidimune on koerte päraku- ja koonupiirkonnas. Koerad võivad parasiidimune edasi kanda pereliikmete käsi või nägu limpsides, kuid munad võivad levida ka silitamisel. Oluliseks riskiteguriks on ka pinnase või aedade saastumine väljaheidetes olevate paelussimunadega. Õueala saastumine on tõenäoline, kui aed on avatud, nii saavad sinna ligi ka rebased või hulkuvad koerad.
Paelussi munad on väliskeskkonnas väga vastupidavad ning võivad püsida pinnases ja jahedas (sh -20° C juures) nakkusvõimelisena mitmeid aastaid. Ehhinokokkide munade surmamiseks on vaja päris ekstreemset külma, laborites kasutatakse selleks -80º C mitme päeva jooksul. Erinevalt vastupidavusest külmadele tingimustele, ei talu parasiidimunad aga kuuma, 70º C juures hukkuvad nad 5 minutiga, 100° C juures silmapilkselt.

I. Lõpp- ehk definitiivsetel peremeestel (koerad jt. karnivoorid) elavad täiskasvanud suguküpsed paelussid soolestikus, kus nad võivad põhjustada seedehäirete ja kõhnumisega kulgevat haigust, kuid loom võib väliselt olla ka täiesti terve.
Kuigi ehhinokokk-paelussid on vaid mõne lüli pikkused, toimub nende elu ja sigimine samamoodi nagu pikkadel, mitmemeetristel paelussidel. Ehhinokokid kinnituvad peremehe soolestikku päise abil – see on iminappade ja nookudega varustatud kinnitusorgan. Päisele järgneb lüliline keha, mille peamisteks ülesanneteks on toitainete omastamine ussi enda tarbeks (paelussid toituvad läbi kehapinna) ja sigimine st. parasiidimunade tootmine. Oma elu jooksul kasvatab paeluss päise tagant, nn. „keha“ algusest juurde uusi lülisid, milles tekivad kõigepealt isas- ning seejärel emassuguorganid. Paeluss sigib nii, et isastest lülidest pärit sugurakud väljuvad kehast ning viljastavad kas naabruses või allpool olevad emassuguorganitega lülid. Seega saab üksik paeluss edukalt iseenda viljastamisega hakkama, kuigi näidatud on, et eelistatud on naabrite abi.
Viljastatud lülides algab munade areng ning munadega täidetud nn. küpsed lülid eralduvad paelussi küljest ning liiguvad koos soolesisuga väliskeskkonda. Tasub märkimist, et osade paelusside lülid on võimelised iseseisvalt liikuma ca 10 sentimeetri kaugusele algsest sattumiskohast. Lülide liikumine meenutab pisut kaanide oma ning on juhtunud, et vonklevaid lülisid ussideks peetakse. Igal juhul annab valkjate liikuvate olendite esinemine värskes roojas aimu, et peremeesloom, nt koer vajab ussirohtu.
Väliskeskkonnas lagunevad lülid ruttu ning munad pääsevad vabaks. Teisalt on näidatud, et osa mune väljub lülist juba enne lagunemist ning arvatakse, et munade eraldumist soodustab lüli aktiivne liikumine.

II. Vaheperemehed (lambad, veised, sead, ulukmäletsejalised, närilised) nakatuvad tõenäoliselt kas toidu (pinnasest taimedele sattunud paelussimunade) või kasukasse kinni jäänud ning sisse lakutud munade kaudu. Nakatuda võivad ka inimesed, nt pesemata käte või munadega saastunud puu- või juurviljade kaudu.
Vaheperemehes koorub munast vastne, kes tungib läbi sooleseina ning liigub uue peremeeslooma organitesse – peamiselt kopsu või maksa. Kohale jõudes areneb vastne väikeseks põietaoliseks moodustiseks (larvotsüstiks), mis ajapikku kasvab suuremaks ning täitub nakkusvastsetega. Alveokokk-paelussi põied moodustavad on kiire kasvuga väikese hallikasvalgete poolläbipaistvate põiekeste kobara, mis võib aja jooksul laieneda ning nakkus võib levida vereringe kaudu teistesse organitesse, põistang-paelusside põis (hüdatiidtsüst) on enamasti suur, mitmekihilise paksu kestaga ning kasvades moodustuvad põiesisesed kambrid. Ehhinokokk-paelusside põied erinevad teiste parasiitide omadest selle poolest, et nende kasvamisvõime ei ole piiratud. Just tsüstide kasvamise tõttu on ehhinokokk-paelussid ohtlikud eelkõige oma vaheperemeestele, kelleks võib olla ka inimene. Vohav kasv ning organi talituse häirimine on väga kasulik parasiidile, sest looduses on nõrgad vaheperemehed kiskjatele kergeks saagiks.

Skeem 1. Echinococcus granulosus arengutsükkel (CDC)

Skeem 2. Echinococcus multilocularis arengutsükkel (CDC)

 

Laboratoorne diagnoosimine
Täpsemalt vt. Ehhinokokoos proovivõtujuhend /link/
Prooviks saad
Täiendav info bakterioloogia-patoloogia osakonnast telefonil 738 6120

Arengutsüklite skeemid: https://www.cdc.gov/dpdx/echinococcosis/index.html

Proovide võtmine laboratoorseks uuringuks vt. proovivõtujuhend

  
Täiendav info bakterioloogia-patoloogia osakonnast telefonil 738 6120.